Kui teil pole plaanis oma looma aretada, tasuks kindlasti mõelda tema steriliseerimise või kastreerimise peale, vältides nii planeerimata pesakondi, mitmeid tervisemuresid ning käitumuslikke iseärasusi.

Lemmiklooma kastreerimine on isase ja steriliseerimine emase looma suguvõimetustamine. Operatsiooni käigus eemaldatakse isasloomadel munandid, emastel munasarjad ning emakas. Protseduuri tagajärjel ei ole loom enam võimeline järglasi saama.

Varjupaikadesse satub väga palju kassipoegi, kes on tänavakasside ja/või lõikamata kodukasside järglased. Eriti keeruline on olukord kevadel ja sügisel, mil varjupaikades lausa uputab kassipoegadest. Sellise olukorra vähendamiseks steriliseeritakse ning kastreeritakse varjupaikades kõik loomad enne uude kodusse andmist, eeldusel et nad on protseduuriks piisavalt vanad. Väide, et emased kassid ja koerad peaksid emarõõmu nautimiseks saama ühe pesakonna, on müüt.

Suguvõimetustamine vähendab loomade tungi kodust ära joosta. Väheneb isaste kaklemisel saadud vigastuste oht, samuti liikluses viga saamine ja kasside puhul ka näiteks rebaste/koerte hambusse jäämine. Üleüldiselt on isaste loomade elu pärast kastreerimist lihtsam, kuna emaste lõhnad ei aja neil enam pead sassi. Samuti on nendega jalutuskäigud rahulikumad ja trennides on neil lihtsam keskenduda.

Käitumusliku poole pealt väheneb isastel loomadel märgistamine, mis on probleem sageli just täiskasvanud isaste kasside puhul. Lisaks on kastreerimata kassi uriini lõhn väga tugev ning juhul kui kass on märgistanud mööblit, on lõhna keeruline eemaldada.

Emastel loomadel jooksuajad lakkavad. Emase koera puhul tähendab jooksuaeg vereleket ning jalutamisel pidevat paaritumisohtu. Kasside kräunumine innaajal on sageli üsna tüütu ning kestab mitmeid päevi järjest. Loom on rahutu, ei pruugi normaalselt süüa ega magada. Seetõttu võivad jooksuajad olla lemmikule kurnavad.

Pärast jooksuaega on emastel loomadel risk emakapõletikuks. Koerte puhul on risk suurem kui kassidel. Enamasti on ravimeetodiks kohene kirurgiline sekkumine – emaka eemaldamine. Ravimata jätmise puhul võib põletik lõppeda veremürgistuse ja isegi surmaga.

Suguvõimetustamisel kaob või väheneb mitmete kasvajate risk. Isastel ei saa tekkida munandikasvajat, emastel loomadel esineb vähem piimanäärmekasvajaid. Kindlasti tuleks ära kastreerida isased loomad, kellel esineb krüptorhism ehk peitmunandilisus – munand ei lasku munandikotti. Kindlasti ei tohiks sellist looma kasutada ka aretuses, kuna krüptorhism on geneetiline.

Samuti esineb kastreeritud isastel koertel vähem eesnäärme suurenemist.

Emastel loomadel ei esine pärast steriliseerimist ebatiinusi. See on konditsioon, kus emasel tekivad tiinusaegsed nähud: piimanäärmed võivad suureneda, võib esineda isegi piima, koer tassib mänguasju pessa ning hakkab nende eest hoolitsema, nagu need oleksid tema pojad.

Loomulikult tuleb lisaks positiivsetele külgedele läbi kaaluda ka võimalikud riskid. Kuna tegu on lõikusega, mida tehakse üldanesteesias, kaasnevad sellega anesteesia- ning operatsiooniriskid. Õnneks on need minimaalsed ja praktiliselt kõik loomad toibuvad lõikusest ilusasti.

Emastel koertel võib tekkida steriliseerimise tagajärjel östrogeeni langusest tingitud uriinipidamatus. Seda esineb õnneks harva (risk on suurem liiga vara steriliseeritud koertel) ning probleemi on võimalik ravimiga kontrolli all hoida.

Autor: Katarina Krinka
Pilt: Agnes-Carmen Olju kass Toots