Huvitavat kassist

Kodukass, see graatsiline, mõistatuslik, iseseisvuse ja uhkuse sümboliks peetav väike loomake, on inimese kaaslaseks olnud juba aastatuhandeid. Kõrvuti koeraga on ta välja võidelnud lemmiklooma positsiooni ja tundub, et koera liidrikoht on viimastel aastatel isegi kõikuma löönud. Kõrvuti tavaliste “maakatega” on meilgi hakanud levima mitmed nö. aadliseisusesse kuuluvad ehk puhtatõulised kassid, eeskätt siiamid ja pärsia kassid.
Aegade jooksul on kassi reputatsioon inimese silmis läbi teinud rea tõuse ja mõõnu jumalikust olevusest vanadel egiptlastel, kuni saatana käsilaseni inkvisitsiooni ajal, mil kassiomanik kuulutati nõiaks ja põletati tuleriidal koos kassiga.
Selles artiklis tahaks lühidalt rääkida mõnedest ohtudest, mis peale lahtiselt ringi hulkuvate koerte, õelate inimeste ja tänavaliikluse veel kassi ähvardavad ja kuidas oleks võimalik oma lemmikut nende eest kaitsta.
Juttu tuleb kassidel esinevatest viirushaigustest ja nende ära hoidmise võimalustest. Olulisemateks kasse ohustavateks viirushaigusteks on kassikatk ehk panleukopeenia, rinotrahheiit, kaliitsiviroos, nakkav peritontiit, leukoos ja marutaud. Peale nimetatud haigusi põhjustavate viiruste on kassidel leitud ka inimese HI-viiruse analoog FI, ehk teisisõnu — ka kassiriigis liigub ringi AIDS (seni vähe uuritud).

Kui enamik kasside haigusi põhjustavatest viirustest on liigispetsiifilised ehk ainult kasse ohustavad, siis erandiks on marutaud, mis loomariigis levib peamiselt hammustushaavade kaudu ja on ohtlik kõikidele imetajatele s.h. inimesele. Inimene võib nakatuda ka haige looma sülje sattumisel värskele haavale.
Haigus esineb Eestis metsamarutaudina, viiruse looduslikuks reservuaariks ja levitajateks on rebased ja kährikkoerad. Kui maapiirkonnas elav kass on kokku puutunud sellise loomaga ja tal on õnnestunud pääseda vaid võitlushaavadega, võib ta olla nakatunud ja kujutada endast nakkusallikana ohtu nii teistele loomadele kui ka inimestele.
Kass põeb alati marutaudi agressiivset vormi, mille korral haige loom ründab nii oma liigikaaslasi, teisi loomi vaatamata nende suurusele ja ka inimesi. Eestis diagnoositakse marutaudi võrdselt kassidel ja koertel, kuid võrreldes koeraga kujutab marutaudihaige kass inimesele nakkusallikana isegi suuremat ohtu, sest tema rünne võib toimuda nii maapinnalt kui ka kusagilt kõrgemalt (posti või puu otsast).
Marutaud on ohtlik haigus, mille korral tekivad pöördumatud kesknärvisüsteemi kahjustused. Kui haiguse kliinilised tunnused on juba avaldunud, lõpeb haigus paratamatult surmaga.
Oluline on teada, et marutaudi viirus jõuab nakatunud looma sülge juba umbes 10 päeva enne haiguse kliiniliste tunnuste tekkimist ja sellise looma hammustus on ohtlik. Seepärast hoitakse marutaudi kahtluse korral loom 11-päevases isolatsioonis ja kui selle ajaga temaga midagi ei juhtu, polnud tema hammustus marutaudiohtlik. Niisiis on marutaud äärmiselt ohtlik haigus nii loomadele kui inimestele, kuid seda on võimalik vältida, lastes oma lemmikut kord aastas vaktsineerida.
Kassikatk ohustab peamiselt kuni aastaseid noorkasse ja osutub sageli saatuslikuks. Haigel kassil tekib palavik, loom on isutu, apaatne, oksendab, esineb kõhulahtisus. Haiguse ärahoidmiseks on välja töötatud vastav vaktsiin.
Rinotrahheiidi ja kaliitsiviroosi korral tekivad kassil enamvähem ühesugused kliinilised tunnused, kuigi haigusi põhjustavad erinevad viirused. Haigel kassil tekib samuti palavik, nõrevool silma sisenurgast, süljevoolus, kass aevastab sageli. Komplikatsioonide korral võib tekkida kopsupõletik. Ka neid haigusi on võimalik vältida kassi õigeaegse vaktsineerimisega.
Nakkava peritontiidi korral tekib haigel kassil palavik, loom on isutu ja apaatne, kõhupiirkond venib välja, loom hingeldab ja kõhnub kiiresti. Leukoos on kasvajaline viirushaigus, mille korral tekivad kasvajalised moodustised mitmel pool organismis. Kahjuks puuduvad kahe viimati nimetatud haiguse profülaktikaks seni veel efektiivse toimega vaktsiinid või pole need Eestis saadaval.

Ka tubased kassid vajavad vaktsineerimist!
Niisiis, ülaltoodust võib teha järelduse, et kassirahvast ohustab terve rida viirusi, millega nakatumisest pole säästetud ka tubase eluviisiga kassid. Neile võib viiruse edasiandjaks olla inimene, kelle jalanõud või riided võivad olla viirusega saastunud.
Enamiku haiguste vastu on aga kassiperet võimalik kaitsta, lastes oma lemmikut loomakliinikutes vaktsineerida, mille tagajärjel nad muutuvad nakkusele mitte vastuvõtlikuks.
Veelgi enam, teadlased on tänapäevaks välja töötanud mitmeid kompleksvaktsiine, millised sisaldavad immuniseerivaid komponente erinevate haiguste vastu. Selliste vaktsiinide manustamisega on üheaegselt võimalik kaitsta kassi erinevate haiguste eest. Igal juhul tuleb väljas käiv kass vaktsineerida marutaudi vastu. Üldjuhul annab vaktsiin kaitse üheks aastaks.
Kui te soovite, et teie lemmik oleks terve ja pakuks teile vaid rõõmu temale määratud eluaastate jooksul, pöörduge loomaarsti poole ja laske ta õigel ajal vaktsineerida. Ta on teile selle eest tänulik.

Pikaajalise kassipidamise kogemusega loomaarst Jaagup Alaots

Mis on ühist punastel täppidel lapse nahal ja ennast sügaval koeral? Sageli polegi neil kahel asjal midagi ühist, kuid suvel ning eriti varasügisel võivad need nähud viidata otseselt kirpudele. Kirbud on teada tuntud parasiidid, kes justkui ei sobikski meie moodsasse, vahel liigagi steriilsesse ellu. Ometi suudavad kirbud nii mõnigi kord leida tee ka kõige puhtamasse kodusse. Kuidas see võimalik on
Kirbud on suurepärased ellujääjad. Koera või kassi kasukas elutsev kirp muneb kogu oma elu jooksul tuhandeid mune, mis pudenevad looma karvadelt õue ning sageli tuppa vaiba sisse, diivanile ja mujale. Ka kõige hoolikama koristamise käigus jääb veel hulgaliselt kirbumune kõikjale, kus nakatunud lemmikloom on liikunud. Munast koorunud kirbuvastsed elavad edasi samas vaibas või diivanikattes, seal nad ka nukkuvad ja juba sünnibki uus kirp. Kui liita kokku kõik täiskasvanud kirbud ning kirbumunad, -vastsed ja -nukud, siis vaid 5% kogu sellest hulgast moodustavad lemmiklooma seljas elavad kirbud. Ülejäänud on erinevad kirbu noorvormid.

Needsamad koera või kassi karvakasukas elavad kirbud võivad ilma mingi takistuseta hammustada ka inimesi. Harilikus keskmiselt puhtas kodus ei parasiteeri kirbud inimesel püsivalt, kuid ka paar hammustust on juba ebameeldivad. Osa inimestest on kirbuhammustuse suhtes ülitundlikud. Nii tekib neil hammustuskohas väikese roosa laigukese asemele suur punane kubel, mis lakkamatult sügeleb.

Koertel-kassidel võib kirbunakkus tuua kaasa veelgi tõsisemaid tervisehädasid. Väga paljud lemmikloomad on kirpude suhtes lausa allergilised. Nii võib kirbuallergia all kannatav koer käia ringi pool selga karvutu, nahk pidevalt sügelemas ja kõrvad põletikus. Tihti ei tule vaene koeraomanik selle pealegi, et tegelikult on kogu häda põhjuseks väikesed parasiidid, keda pole õieti nähagi. Mõnikord koeraomanik lihtsalt ei usu, et tema diivanikoeral, keda iga kuu vannis pestakse, võiksid olla kirbud. Kirpude suhtes allergilised võivad olla ka kassid.

Lisaks nahahaigustele on kirpudel kandev roll ühe paelussiliigi levitamises. See paelussi on koeraviik, kes on Eestis üsna laialt levinud koerte-kasside parasiit. Koeraviigi noorvormid levivad just kirpude vahendusel ühelt loomalt teisele. See paelussiliik ei ole nakkav inimesele, kuid lemmikloomadele võib ta tekitada mitmeid tervisehädasid.

Kirpude vastu on abi otsitud juba aastasadu. Kirbunuhtlus on endiste aegadega võrreldes küll taandunud, kuid mitte kadunud. Kirbudki arenevad ja nii mõnigi aastatetagune efektiivne mürk ajab praegu parasiitidele vaid naeru peale. Praeguseks on jõutud nii kaugele, erinevaid kirbuvastaseid vahendeid on hulgaliselt. Kuna valik on lai ja lemmikloomad on väga erinevad, tuleks sobivaima leidmiseks pöörduda loomakliinikusse.

Janne Orro,
Janne Orro Loomakliiniku loomaarst?

Kui kassil on allergia, võivad selle põhjuseks olla toit või õhukaudsed allergiat tekitavad osakesed, niinimetatud allergeenid. Toiduallergia korral võib kassil tekkida nahasügelus, oksendamine või kõhulahtisus. Toiduallergia tekib kassil tavaliselt pärast esimest eluaastat, kuid väga harva pärast kümnendat. Et määrata kindlaks, kas kassil on toiduallergia, tuleb enne välistada kõik teised haigused, näiteks parasiidid.
Pole olemas vereanalüüsi, mis näitaks, kas kassil on allergia või ei ole. Selle asemel peate kassile pikema aja jooksul (umbes 6..8 nädalat) andama madala allergeensusega toitu ja pärast seda paar nädalat toitu või koostisosi, millele arvate kassi allergiline olevat. Kui teate, millisele toidule kass reageerib, lugege toitainete sisaldust.

Nii isased kui emased kassid võtavad pärast kastreerimist/steriliseerimist kaalus juurde. Selle põhjuseks on hormoonide ja ainevahetuse muutus. Et kassi kehakaalu suurenemist vältida, on soovitatav talle pärast kasvamise lõppu anda lahjat toitu.
Kui peate kassi dieedile panema, on ülitähtis, et te teeksite seda pika aja jooksul. Kaalu liiga kiire vähenemine võib kassile ohtlik olla. Samuti on ülakaalulistel kassidel suurem tõenäosus kuseteede probleemide tekkeks, diabeedi väljakujunemiseks ja skeleti ja/või liigeste kulumiseks.

Kassiomanikud muretsevad sageli väikese või suure „rasvapadja“ pärast, mis nii isastel kui emastel kassidel kõhu alla tekib. See ei ole ohtlik, kuid võib anda tunnistust sellest, et teie kassi kehakaal on läinud liiga suureks.

Kassi oksendamisel või kõhulahtisusel võib olla mitu põhjust. Üks on näiteks parasiidid. Õueskäivatele kassidele tuleb regulaarselt anda ussirohtu paelusside vastu.
Peaksite kassi üks-kaks päeva mitte söötma, kuni sümptomid vähenevad. Kui kass joob korralikult ja vett välja ei oksenda, pole loomaarsti juurde minek hädavajalik.

Kui kass lõpetab oksendamise või kõhulahtisus lakkab, peaksite enne söötma hakkamist ühe päeva ootama. Kassil peab alati olema juurdepääsu värskele veele. Söötmist alustage väikeste koguste kergestiseeditava toiduga, nagu valge kala või väherasvane lihaja suurendage portsjonit järk-järgult. Mõne päeva pärast võite hakata juurde segama tavatoitu ja veel mõne päeva pärast võib anda tavatoitu tavalises koguses.

Tavaliselt saavad kassipojad ümarussid keskkonnast või emalt. Kassipoegadel pole veel tugevat parasiitidevastast kaitsesüsteemi ja seepärast on vaja nii emasele kassile kui kassipoegadele ussirohtu anda.
Õuekass, kes hiiri püüab, võib paelussi saada tõenäolisemalt, kui toakass. Kui teie kassi kaal langeb ja kui te leiate kassi väljaheites nähtavaid usse või ussimune, peab kassile ussirohtu andma. On kahte erinevat tüüpi ussirohtu: ühte antakse kassile suu kaudu ja teist pannakse mõned tilgad kassi turjale.

Tervele toakassile, kellel ei esine sümptome nagu kaalulangus, oksendamine või kõhulahtisus, pole vaja regulaarselt ussirohtu anda. Kui kahtlustate, et kassil võivad olla siseparasiidid, võtke roojaproov ja saatke see laborisse analüüsimisele. Kui väljaheites leitakse usse või nende mune, on teada, et ussitõrjet on tõesti vaja. Tervele kassile liiga sageli ussirohu andmine suurendab parasiitide ussitõrjevahendite vastase resistentsuse tekke ohtu.

Kõige tavalisem põhjus, miks kass ennast kraabib, on kuulmelestad. Selle parasiidi võib leida mikroskoobi abil. Tavaliselt elavad parasiidid kuulmekäigus, kuulmekile lähedal, kuid neid võib leida ka keha teisel osadel.
Kõikidel kuulmelestadega kassidel ei esine samad sümptomid. Oluline on kassi regulaarselt kontrollida, isegi siis, kui ta ennast ei kratsi ja kui tegemist on õues käiva kassiga. Kuulmelestad esinevad sagedamini õue- kui toakassidel, kui isegi väga noore kassipojana nakatunud ja toas elav kass võib haigust kanda ja teisi toakasse nakatada.

Laske kassile teha esmased vaktsineerimised panleukopeenia, kasside viirusliku rinotrahheiidi ja kalitsiviiruse vastu. Panleukopeenia on raske soolehaigus, mis areneb üsna kiiresti ja sellest paranemiseks on vaja intensiivset ravi. Haigus võib kassile ka surmav olla.
Kasside viiruslikku rinotrahheiiti võivad põhjustada mitmed viirused ja bakterid. Nendest kahe viiruse vastu on vaktsiinid (herpes- ja kalitsiviirus). Vaktsineerimata kassile võib kasside viiruslikku rinotrahheiiti nakatumine olla tõsiste tagajärgedega, kuigi sellesse haigusesse suremine ei ole nii tavaline kui panleukopeeniasse.

Üks tavalisematest lisavaktsineerimistest kassile on klamüüdia vastane vaktsineerimine (kui teil on probleeme kasside aretamisel) ja ka marutaudi vastu.

Esimene vaktsineerimine peaks toimuma kaheksandast üheksanda elunädalani. Järgmine vaktsineerimine tehakse umbes kolm või neli nädalat hiljem, kaheteistkümnenda elunädala paiku, umbes sel ajal, kui kassipoeg läheb ema juurest uude perre. Kassipoeg tuleb vaktsineerida ka siis, kui ta saab aastaseks. Kasside viirusliku rinotrahheiidi vastast vaktsineerimist korratakse igal aastal, samas kui panleukopeenia vastast vaktsineerimist igal kolmandal aastal.

Kui teil on toakass, võite ta küüsi lõigata spetsiaalsete kassiküünte kääridega. Õues käiva kassi küüsi lõigata ei tohiks. Kass kasutab neid jäistel teedel liikumiseks, puudel ronimiseks ja enda ning oma territooriumi kaitsmiseks.
Siiski on mõningad erandjuhtumid, kui õuekasside küüsi peaks lõikama. Mõnikord ei kulu kassi esikäppade küüned ise ja võivad isegi kassile haiget teha. Seda probleemi esineb eriti sageli vanematel kassidel.

Ebaühtlaselt rebitud või kulunud küüs võib anda märku käpaprobleemist. Ka kassid võivad varba või mõne teise liigese välja väänata. Kassidel võib tekkida ka liigeste kulumine. Seega on oluline kassi küüsi regulaarselt ebaühtlase kulumise suhtes kontrollida.

Kassi hammaste harjamine ei ole lihtne, kuid kui kassil on igemeinfektsioon, saate ta hambaid harjata sõrme ümber keeratud kompressi või sidemega, et ta hambaid päästa. Samuti saate nakatunud alasid loputada kloorheksidiiniga (soovitatav 0,12% lahus).
Teine võimalus on kasutada spetsiaalselt kassidele mõeldud hambapastasid. Ärge kasutage inimestele mõeldud hambapastat, sest selle floorisisaldus on väga suur.

Terve kassi kehatemperatuur peaks olema umbes 38–39,5° C. Soovitatav on kassi kehatemperatuuri mõõta rektaalselt. See pole aga menetlus, mis kassile meeldiks, ja tõenäoliselt on kassi koostööle veenmiseks vaja kahte inimest.